Fotogaleriid:
Põhja-Inglismaa: Peak District, Lake District ja Yorkshire Dales
Shotimaa unplugged
Möödas on juba veidi rohkem kui nädal sellest, kui Shotimaalt eluga tagasi. Muljed settinud ja naabritega jagatud (suhtlemine on siin kombeks). Kõik möödus kuidagi väga kiiresti. Kõik need 12 päeva ja pea 1900 miili. Takkajärgi vaadates ja piltide abil puzzlet kokku pannes tulevad esmaselt silme ette ikkagi kohalikud inimesed, teisena vihm ning alles kolmandana vapustavalt kaunis maastik. Nii triviaalne kui see ei tundu on vähemalt minule üks motomatkamise mõtteid vahetud kontaktid pärismaalastega uute paikade ja ettearvamatute olukordade kastmes.
Kuna eestikeelsete ja grammatiliselt korrektsete lausete kokku panemine järjest suuremat pingutust nõuab, siis olgu kirja pandud vaid mõningad helgemad säutsumised, mis tuuri meeldejäävaks tegid.
* Nottinghami keskväljaku vetemäng teel ülesse oli üks etemaid erialaseid hetki. Gustafson-Porter, kes ka Londoni Hyde pargis Diana kaskaadi tegid oskavad kastist välja vaadata. Element, mida oma töös rohkem näha tahaks. Asi pole tahtmises, vaid pigem positsioonis, olgu lisatud. Algselt sisse planeeritud Martha büroo kujundatud Manchesteri Exchange square otsustasime järgmiseks korraks jätta. Päev venis isegi pikaks. Ainest Kesk-Inglismaa veel ette võtta on küllaga.
* Peak District ja Snake pass - tänu laupäevasele päikselisele päevale oli tee täis sportlikke sõidukeid, kes nii vertikaalselt kui horisontaalselt kurvitavast teest viimast võtsid.
* Blackpool - miks inimesed sinna lähevad?? Kui saaks, ehk alustaks uuesti ja mõtleks natuke enne, kui lugematuid karusselle, mängusaale ja muud tingle-tangelit ritta seadma hakkavad. Kaamera jäi kotti.
*Lake District - kuigi maastik on seal vapustav, siis tipphetkeks kujunes kämpingus ühe Middlesbroughst pärit paariga päeva veiniga õhtusse saatmine. Nad nägid eestlast esimest korda ning tegid komplimente, kui välismaised nimed meil ikka on. Vahvad pärismaalased. Aga muidu ärge sinna minge augustikuus ning laupäevasel päeval, kui kogu Inglismaa sinna kokku sõidab ning tahab Lake Windermere peal traditsiooniliste aurulaevadega sõita. Kirkstone pass ning hiljem Keswick, mis keskusest veidi eemale jäi oli niivõrd palju meeldivam kogemus.
*Lõuna-Shotimaa oli kodune. Kontakt kohalike noortega Creetowni lähedal Shotimaa edelanurgas, kes salajase kose kätte näitasid ning vette vigurhüppeid sooritasid. Tänud ka Creetowni erruläinud politseinikule, kelle käest saime teada, et seal linnas asuvas pubis filmiti film pealkirjaga Wicker man. Õlu maitses seal nagu ikka. Esimene kokkupuude Haggisega ehk hirvelihast (vist!) vorstike. Samuti oli umbes sellest hetkest kogu aeg jõulud. Verivorst ehk black pudding on traditsioonilise Soti hommikusöögi lahutamatu osa. Tekstuur ei ole küll nii robustne kui Eesti verivorstil ning jõhvikamoosi nad ka ei armasta peale panna, kuid maitse on täiesti sama. Tulemuseks kaks lisakilo.
*Edinburgh - UK Tartu. Mõttega kultuurne linn. Hinnas on teised väärtused kui raha ja karjäär ja enese rihmaks tõmbamine nii füüsiliselt kui vaimselt. Täname väga sõber Tommi, kes ringi näitas ning meie rõõmuks bluusi jämmis. Triin vaatas, et seal oleks ülikoolis kursus olemas ning kui oleks tõsine tööpakkumine, siis kaaluks tõsiselt Suure Tossu maha jätmist.
*Edinburgh Military Tattoo - kahe puhkpilduri salaunistus sai teoks. Täiesti ootamatult istus meie kõrvale eesti turistid Tartust Miina Härma Gümnaasiumist. Äärmiselt ootamatu. Terve bussitäis olla seal olnud. Popsidele meeldiks.
*Rogart station - 50 miili Invernessist põhjas. Tahate ööbida rongis? Seal saab. Köök ja dush täiesti olemas ning vagun vaatega mäenõlvale. Isegi konduktor müüs pileteid. www.sleeperzzz.com Sadas, võtsime viina ja lugesime raamatut. Hommikune kontakt Shetlandi saartelt pärit paariga. Mees töötab naftapuurtornil, millest mõnda oli ka rannikul näha ning tulid purilendama. Vahvad, siirad ja lihtsad inimesed.
*John O'Groats ja Shotimaa põhjanurk - puutumatum, turistivabam, kuigi jah sadas nagu oavarrest. 200 miili üksinda vihmas. Kogu reisi kõige märjem päev. Shoti põhjatipp (faktiliselt vale väide, kuid ütleme nii, et põhjapoolseim tipp, kuhu mehaaniliste abivahenditega ligi pääseb) tähendas paari kohvikut, et soe sisse saada (thank god!) ning posti maa sees, mis ütles, et Eestisse on maad 1700 miili. Vaene fotograaf lausvihmas lubas pildi ära raamida ja posti panna. Ootame. Boks tikitud, ehk kastis linnuke kirjas. Muud mõtet sel kohal ju ei ole.
*Ullapool ja Shoti läänerannik - vihm on/off. Kõik oli väga suur spektaakel. Juba kaugelt näha, mil valge müür läheneb. 15 minutit pangest ning päike taas väljas 10 minutiks. Mägismaa ilu on iseenesest mõistetav. Kosed, künkad, lambad ja järjekordne sahmakas. Intensiivne kogemus mootorrattal.
*Loch Ness, Fort Augustus ja Caledonian kanal - Korraks tuli päike välja. Nessiet ei näinud ning tegime, et minema saime. Ülerahvastatud ja ülehaibitud. Reisiväsimus hakkas tunda andma.
*Ben Nevis 1344m üle merepinna. Shoti kõrgeim tipp. Sadas ning mägironijaid meist ei olnud. Seevastu tee sealt lõunasse oli vapustaval kaunis. Kel jalgsi matkamine istub, siis seal on selline marsruut nagu West Highland Way. 90 miiline suhteliselt märgistamata ja puutumata, kuid ligipääsetav suund Glasgowst üle mägismaa Fort Williamisse. Saab kapsata üle mägede nagu Mel Gibson Braveheartis... Ma sain aru, et seda peetakse saavutuseks. Müüdi t-särkegi "I've walked West Highland Way"või "I've climbed Ben Nevis". Kuiv särk kulub Shotimaal muidugi alati marjaks ära.
*Loch Lomond - kauniem loch Glasgowst põhjas. Sadas. Uus rekord pagasi kokkupanekul. Shoti kihulased (midges - Culicoides impunctatus) on ühed vihased olevused. Ründavad karjakaupa ning Eesti sääsed on kui süütud veinikärbsed nende elajate kõrval. Pilt suhteliselt morbiidne. Huvitav leid järve äärest.
*Glasgowst 50 miili lõunas tuli päike välja ja läks jube palavaks. Miks on nii toredat rahvast nagu šotlased niimoodi vihmaga karistatud?
*Yorkshire Dales - täiskäigul lõunasse kimades jäi teele järjekordne rahvuspark. Üldse tuleks Yorkshiret lähemalt uudistama minna, kuna tunda oli, et sellel piirkonnal on rohkem pakkuda, kui suutsime läbi sõites aduda. Inimesed rääkisid väga tugeva aktsendiga ning tundsime, et see on päris Inglismaa päris süda. Maastik oli kohati sama ärev, kui Shotimaal, teed kohati ärevamadki.
*Squires Cafe Bar Leedsi lähedal - motomeeste kohvik poolel teel Shotimaalt Londonisse. Ideaalne koht kaherattalisega öö veetmiseks teel üles või alla. Tasuta kämpimine, odav söök ja jook. Põhja-Inglismaa Ace Cafe koos äärmiselt sõbraliku staffiga. Koht, kus kohvi luristades vaadata, kes tuleb ja kes läheb... suurema mürina või vägevamate tulede ja viledega. Inimesed rääkisid ikka naljakalt.
* Guzzi ja maskott Öku aka Ollie pidasid üllatavalt hästi vastu, kuigi sama pikka reisi kahekesi ning täislastis enam ette ei võtaks. Ratta iseloom avaldus üsnagi veenvalt. Guzzi armastab päikselist ilma ning rahulikku kruiisimist ilma üüratu lastita. Õlipudel oli kaasas ning ainukeseks suuremaks probleemiks kujunes kütusepaagi kork, mis üks hetk lihtsalt kinni kiilus. Välja aitas šotlasest mehaanik, kus vaeva eest naelagi ei tahtnud. Veel üks paljudest vahvatest kohtumistest kohalike inimestega.
Shot! Head ööd!
